Vaatluspraktika 2007(Neljas ja viies päev)

Laupäev.
Algas suht vihmaselt.
Malmöt ja Kopenhagenit ühendab 15km pikkune sild ja Taani poolne ots läheb lisaks veel ka neljaks kilomeetriks merealusesse tunnelisse. Sünge värk...
Eriti lahe oli fakt, et Rootsi poolt minnes peab inimene maksma sillamaksu, aga Taani poolt minnes mitte. Et siis, mismõttes?

Ühesõnaga bussis koos istusid kaks foobikut:) Mina kui sildade kartja ja Niinu kui tunnelite kartja. Nalja sai.
Peale seda nalja jõudsime Kopi eeslinna Örstadi, kus meile näidati juba eiteamitmendat uuselamute rajooni.
Aga kõige tähtsam on see, kuidas me siis lõppkokkuvõtteks võiks Taani arhitektuuri iseloomustada. Suurus pole oluline, kõik käib ümber augu:)
Selline siis oli meie kokkuvõte, kuna selle piirkonna pea igal korterelamul oli mingi auk. No tegelt ka! Taanlased on meistrid selles, kuidas nö tühjust organiseerida ja raamistada. See muutus juba lõpuks väga naljakaks, sest kui seda printsiipi jälgima hakkasid, siis leidsid absoluutselt igal pool Örstadis selle mõtte järgimist. Örstadi uut raadio- ja telemaja külastasime me ka. Jälle mingi vahva kiiksuga hoone, mille ehituseelarve oli lõhki ja oli vaja inimesi koondama hakata. Ja mina mõtlesin, et nii suudetakse küll ainult Eestis:)
Sealt edasi siis liikusime juba Kopenhaageni poole. Kohustuslik turismiobjekt - Väike Merineitsi - sai ka nähtud ja edasi suundusime kesklinna poole.
Et siis ennast neli ja pool tundi huvitavaks teha. Just nii palju anti meile vaba aega. Oleks võind jala tagasi Rootsi minema hakata...
Tegelt Rootsi vanalinna on päris põnev koht. Seal samamoodi mingi osa ainult jalakäijate päralt. Kuna oli nädalavahetus, siis oli muidugi üle mõistuse palju rahvast jalutamas. Ilm hakkas ka ilusamaks minema ja neid tuli aina juurde. Nii me siis liikusime vaikselt massiga kaasa.
Tol päeval oli Taani-Rootsi jalgpallimäng ja seega oli Kopis meeletult palju Rootsi fänne. Kõik kohad olid kollast täis...
Kõige meeldejäävam aga sel päeval oli tänavamuusik Yul. Klaverimängija. Ma pole veel kordagi elus näinud inimest tänaval klaverit mängimas;) Ja veel nii ilusti. Võtsime kohe aega ja istusime lähedalolevale pingile ja asutasime end kuulama. Ja pärast ostsin plaadi:)
Lihtsalt liiga hea muusika oli.
Orienteerumisharjutusi tehes (muide tõestus, et naised ei oska kaarti lugeda. Lause puhtalt minu kohta) käisime ära uuemas linnajaos ja pisut eksides jõudsime jälle õnnelikult vanalinna tagasi. Istusime nende nö Raekoja platsile maha, mis nägi välja nagu park pinkidega, aga ilma puudeta;) Ja kuulasime, kuidas indiaanlased muusikat teevad ja laulavad. Olgugi, et meile jäeti kõriauguni vaba aega, võis siiski päevaga rahule jääda. Polnd tegelt häda midagi. Niimoodi ise ekseldes jääbki linn paremini meelde. Bussiga lihtsalt läbi sõites ei saa linnast mingit sotti ja planeerijana võin öelda, et ühe linna struktuuri mõistmiseks on jalgsiretked parimad.
Võinuks ka jalgrattaga sõita, sest need kaks riiki seal olid ikka tõeliselt hullud jalgrattamaad. Ja neil olid ka korralikud jalgrattateed. Mitte nagu meil siin...
Tagasitee magasin ma maha. Kapitaalselt kohe!

Ja pühapäeva kohta pole midagi rääkida. Siis me sõitsime Malmöst tagasi Stockholmi. Ja otsisime hostelit. Ja käisime peale seda, kui see siiski õnnelikult leitud, söömas ja maa-aluses poes. Naljakas värk.
Ja pärast degusteerisime 0,5 protsendise alkosisaldusega siidreid. Limonaadist purju juua on täiesti võimalik...
Noh, mitte päris purju, aga naljakas oli küll. Ja linnadepõletamist suudavad ainult arhitektid nii mängida, et see ongi põnev. Tegelt ka!

Varakult tuttu, sest reis hakkas vaikselt juba mõistuse peale. Ja koduigatsus hakkas tekkima...