(järg)
***
Üleüldse üritasime selle kahe nädala jooksul võimalikult palju ise süüa valmistada. Esiteks oli meil ju nii hästi varustatud köök ja pealegi oli suuremates kogustes toidukaupade ostmine tunduvalt odavam. Nagu ikka.
Kuna meie põhiline toiduvalik oli pärit saksameelsest poest, siis hommikusöögi hulka kuulusid jogurt ja müsli ja puuviljad, lisaks muidugi röstsaiad singi, salaami ja juustuga. Kahel korral oli hommikuks ka puder moosiga. Eluaegse trauma olen saanud vist oma esimesest Itaalia-reisist, kus hommikuks oli keemiakeeks ja kange kohv koos sajandeid säiliva latte-piimaga. Õnneks Hispaanias oli olukord pisut parem :)
Kui päev möödus villas, siis lõunad olid tavaliselt kergemad - kas otsis igaüks endale ise midagi puuviljavaagnalt, tehti ühiselt paar sooja võileiba või keskenduti tapastele (eelmise õhtusöögi jäägid, snäkid, hallitusvorst Fuetec, -juust, lihtsalt juust, oliivid, sardiinid jne).
Õhtusöögid valmisid kõik ühise koostööna ja olid alati väga rikkalikud. Mõne õhtuga olid välja kujunenud kindlad töölõigud. Erinevalt Itaaliast oli Hispaania Andaluusia piirkonnas täiesti tavaliseks toidulisandiks kartul ja juurviljad. Pasta ei olnud üldse nii in, kui esialgu kartsime. See ei takistanud meil muidugi esimesel õhtul teha pasta polgneset :) Järgnevatel õhtutel - tuhlimoos kalaga, mitmel korral ahjukartulid erinevate kastete ja lisanditega, paella juurviljadega, paella mereandidega, spagetid sinihallitusjuustu-kanaga jne. Ja viimasel õhtul tortilla de patatas. Suppideni ei jõudnudki. Kookideni aga küll - Kerstilt küpsetatud toorjuustukook ja mõned päevad hiljem kohalikust retseptiraamatust tehtud šokolaadikook (ehk kunagi näeb retsepti ka Toiduklubi blogis), Krisilt maitsev õunastruudel ja Kadrilt ja Mihklilt mõne minuti (kui palju täpselt, hetkel ei meenu) šokolaadikook. Magustoitude nimekirja kuulus paaril korral ka jäätisekokteil. Nii mõnelgi õhtul oli nuumlooma tunne (heas mõttes).
Ja kõige lõppu käisid jälle tapased :)
Reeno hoolitses igal õhtul erineva lauakaunistuse eest. Viimaste õhtute tippnäiteks olid volditud luiged ja Hisbiskuse õis vaasis, mis tol õhtul serveeritud punase veiniga imekenasti sobis.
Villas veedetud päevade ja enamike õhtute jooksul tegelesime mitmete ajaviitemängudega - selleks olid nii laua- kui kaardimängud, erinevad seltskonnamängud, millest nii mõnigi uuendus-täienduskuuri läbis ja kõiksugu muud mõttemängud. Scrabble, mis vastupidiselt Baila mõjudele mängides alati kainenemist põhjustas, Hiina turakas, Psühholoog (Ado oli), Kes ma olen? (mõned unustamatud näited - Jeesus, Quasimodo, Pele, Jonny Cash, Jõuluvana, Anna Karenina, Farmi-Gabriel, Vanapagan jne) ja Maffia, mida võis ühe õhtu jooksul mängida umbes miljon korda. Seda mängu jäävad Hispaania reisist meenutama Reeno kaval mafiooso-muie, Ado surnud kassid, Mihkli kaheksa arstipõlvkonda ja palju muud.
Ja absoluutselt ei tohi ära unustada ka basseinis veedetud tunde.
Kui neiud enamik ajast seal ennast korra jahutamas käisid ja edasi päevitasid, siis noormehed vastupidi alustasid uimede ja kalasabade kasvatamist. Polnud mingi probleem erinevaid sendikorjamis- ja palli-rõnga võistlusi tunde ja tunde harrastada. Kersti igatahes võib avada meestehoiu, kus kindlasti peab olema bassein, paar ujumisrõngasst, pall ja täringud ning nendega siis paar võistlust välja mõelda. Tegevust jagub tundideks, nagu nägime ka reisil :)
***
Meenutuseks siis, et olime terve pühapäeva ringi kõmpinud ja turiste mänginud. Esmaspäevane päev möödus vastupidiselt eelmisele päevale hommikul osteldes ja seejärel juba villas ja basseini ääres puhates. Ühesõnaga - vabakava.
Ka teisipäeva hommikul lubati kaua magada. Pärast hilist hommikusööki pakkisime end seljakottidesse ja läksime jalgsi mäest alla linna. Randa. Kannatlik päevitamine ei sobinud aga seltskonnast igaühele ja seetõttu hakkasid kannatamatud juba üsna pea nihelema. Taas tuli appi Kersti, kes endale ujumisprillid ostis ja loomulikult ei saanud ükski noormees temast halvem olla:) Juba õige pea saabusid nad kõik poeretkelt ja tuukerdasid siis tükk aega madalas vees kalu taga ajades.
Mere ja rannaga oli La Herraduras selline lugu, et esiteks oli tegemist kiviranna mitte liivarannaga. See muidugi võttis kõvasti hoogu maha mõtetel, et iga päev rannas käima hakkame. Basseini ääres oli tunduvalt mugavam. Ja teiseks läks seal lausa eluohtlikult ruttu sügavaks. Võrreldes Pärnu rannaga, kus võid enam-vähem kilomeetri merre jalutada ja siis ikka ainult nabani vees olla, oli seal vaja ainult kaks pikemat sammu astuda - ühega jõudsid rinnuni vette ja teisega oli vesi juba üle pea. Tõsiselt, ma ei tee nalja. Seetõttu tuli olla väga ettevaatlik ja tähelepanelik, kui keegi meist ujuma läks. Õnneks nii tõsist lainetust me ei näinudki, et kellegi elu pärast hirmu oleks pidanud tundma.
Igatahes rannapäev oli küll mõnus ja mereõhk kosutav, aga pealelõunat hakkas kõht ikka pilli lööma. Ei jäänudki üle muud, kui oma elu jälle seljakotti pakkida ja asuda toidukoha otsingutele. Viimaks, olles ebanormaalsete turistidena tükk aega lõõskava päikse käes ringi jalutanud, astusime sisse ühte kohalikku baari, mis viimaks meile kõigile toiduvaliku ja hindade poolest sobis. Lõuna maitses pärast väsitavat laisklemist rannas väga värskendavalt. Kuna kohe oli algamas siesta, meie aga tahtsime minna poodidesse, siis tegime aega parajaks rannakohvikus kohvitades ja lobisedes. Viimaks, poed olid jälle avatud. Täiendasime oma veini- ja toiduvarusid, haarasime pihku kiirelt käsitletavad pakiveinid ja asusime mäkketõusule villa poole. Mängisime tee ääres korilasi ja käsime puu juurest puu juurde - võtsime kaasa avokaadosid, chirimoiasid ja mandleid.
Korilasi saime muide mängida ka villa enda aias - rummikokteili tarvis sidrunit võis korjata otse puu otsast, nagu ka greipe ja apelsine. C- ja D-vitamiini normid täitsime igatahes kiirelt ja pikaks ajaks.
***
(järgneb)
