reede, 11. juuni 2010

...

Jesver, alles see ju oli, kui ma kirjutasin, et sain kingituseks MTP2 pileti. Ja juba sel pühapäeval see toimubki. Veider, see aeg liigub ikka omas imelikus tempos. Enam ammu pole juttugi sellest, et igav on ja et aeg võiks kiiremini minna. Eip. Ikka vastupidi. Aga noh, see on vist vanusest tingitud jututeema, mis kunagi ei lõpe:)

Ja haruldane pole ka see ving, et puhkust tahaks. Mitte, et ma väsinud oleks. Ei. Aga ausalt öeldes on mul kopp ees oma naba paigast nikastamisest sajal erineval rindel korraga. Tantsimisega on õnneks selleks aastaks jokk - jäänud on vaid vabas vormis hooaja lõpuüritus Arukülas, võimlemispidu ja sellele eelnevad paar trenni ning suvepäevad... Jah, suvepäevi oleks vaimse tervise turgutamise mõttes küll vaja. Ja ma armastan neid korraldusmeeskonna inimesi, kes koos minuga on kolme käega selle poolt, et kõik võistlused ja mängud ja tormlemised on sügavalt vabatahtlikud:) Nii väga minu maitse järgi...
Tööga ei ole veel sugugi jokk - enne puhkusehooaega on vaja ju kõigist töötajatest välja peksta viimnegi jõu- ja kannatuseraas ning seejuures pidevalt meelde tuletada, et sellest sõltuvad meie puhkuserahad. Tahad palka? No persse (vabandust)! Kui ma selle kuradi krabiseva pärast ühe tööpäeva jooksul kolme aasta jagu noorust ja närvi kaotan, siis ausalt öeldes ei leia ma küll selle rabelemist väärt oleva.
Aga hetkel veel kannatan ära. Kauaks? Kui isegi teaks....

Ja vot nüüd ma lähen koju. Ilm on nii niru, et isegi trenni pole tahtmist teha. Pagana vihmasadu - mott maas nüüd. /annan mõttes endale lahtise käega piki nägu - mis kuradi laisklemine siin käib?! Marss trenni!/ Misasja - kui ma ikka bussipeatusesse jõudes trussikuteni märjaks saan, siis mitte kuradi miski ei sunni mind ennast nõnda edasi piinama...

Ja tõenäosus, et need pagana trussikud tõepoolest läbimärjaks saavad, on julgelt 80%. Aga aitab nüüd sellest. Mõni hetk veel kannatust ja võin koju jalkat vaatama minna. Meest pole ka kodus

- Üksik neiu, 25a, tühja külmkapiga, otsib kaheks õhtuks kaaslast, soovitavalt toitu täis Selveri kilekotiga. Koduloomad lubatud. -

Nali:)

Viimaks ometi on mul aega kodu ära koristada ja riidekapid jälle segadusest välja aidata, rahvariidepluusid puhtaks nühkida ja raamaturiiulid paika sättida. Ei, igav mul küll ei hakka. See on kindel.

Roger and out.

2 kommentaari:

Siku ütles ...

Aga mina eile sain trussikuteni märjaks ja seda siis kui vihma enam ei sadanudki ja üks tore autojuht otsustas, et nii ju ei tohi ja käis "plärts." Elu on lill! :D

mariann ütles ...

Ma ei ole ka enam sattunud blogidemaale, täna lugesin ja mõtlesin heldimusega, et juba mõnede tundide möödudes näeme - kallistan!!!