Septembri kaks viimast nädalat veetsime kaheksase reisiseltskonnaga päikselises Hispaanias puhates. Tallinna lennujaamast seitsmekesi minek aga viibis tehnilistel põhjustel ja lendu saime lubatust kõvasti hiljem. Veel hullem seis oli Stanstedis, kus sihtkohta viiv lend veel rohkem hilines.
Malaga lennujaamas maandusime sügavas pimeduses u 2 paiku öösel. Igatahes, kuna olime rentinud minibussi ja meile lubati ka öist kättesaamist, siis lasime end toimetada paarsada meetrit kaugemal asuvasse kontorisse. Seal vahetati esimesed sügisriided ja -kingad suvisemate vastu.
Olles tutvunud oma kalli minibussiga (mõned tunnid hiljem ristisime ta Estrellaks), asusime viimaks teele. Aga kuhu minna? Kuna kõigil oli adrenaliinilaks sees, siis und polnud kellelgi. Seega esialgu langes ära mõte kaheksakümne kilomeetri kaugusel asuva La Herradura mõnes hostelis ööbida. Mõtlesime selles väikelinnakeses hoopis rannapromenaadi ääres bussiööbimist katsetada. Sinna jõudes ei tundunud aga mõte kuigi ahvatlev ja ühiselt jõuti otsusele, et lähme otsime parem oma villa üles. Kuskil mägedes. Kottpimedas. Normaalne :)
GPS oli meil küll tubli, kuid mitte nii tubli, et meie villa aadressi üles leida. Egas midagi, Mihkel võttis kotist välja aa-neljad üleskirjutatud juhistega ja asusime öisele orienteerumisevõistlusele....
...Mingi ristmik ja peale seda teine mahasõit paremale, seejärel täiesti võimatu tõus ja kurv samaaegselt (majade vahel veel muide), siis täiesti hull vaade paremale mäekülgepidi alla (valges tuvastasime seal avokaado- ja chirimoia-istandused), siis mingi kruusatee ots, kuhu me LOOMULIKULT pöörama pidime, siis roheline aed, seejärel veelkord lausa võimatu tõus samaaegsete kurvidega ja olimegi kohal!
Lihtne:)
Välja astusid kõik värisedes ja närviliselt naerdes. Esimese asjana lahendasime ära ühe Limoncello pudeli, mille meie kaheksas reisikaaslane oma eelnevalt Itaalia tripilt kaasa ostnud oli :) Seejärel tegime ühe öise söömaaja Eesti musta leiva ja kaks korda lennuki pagasiruumis käinud õunakoogiga, edasi sättisime end bussi istmetele enam-vähem mugavalt lebama/istuma ning üritasime magada. Enamikul see ka vähesel määral õnnestus.
***
Ärkasime laupäevas, kell oli saanud umbes kümme. Silmadele avanes võrratu vaade meie all laiuvatele istandustele ja taamal sillerdavale Vahemerele, päike oli soe ja armas. Keset vaadete imetlemist aga hakkasid näljased tundmused endast märku andma, mille peale sõitsime mäest alla tagasi, et leida toidupood. Maandusime oma Estrellaga sealsamas La Herraduras, otse turismiinfo kõrval. Pika hispaania/viipekeelse seletuse peale suutsid kaks noormeest meile välja kaubelda kohaliku kaardi, mille peale turistika adminn joonistas poodide asukoha, tapase-baaride piirkonna ja muud põnevat. Sõitsime kõrvallinnakesse Almunecar.
Peamiselt saksa toodangut pakkuv Lidl (meie mõistes nagu Säästumarket) varustas meid terve reisi vältel vajalike toiduainete ja euroste veinidega (umbes kahe-aastased, kerged ja aromaatsed). Lähedal asuv Supermercado paistis silma küll kohalikuma toodanguga, aga ka pisut kõrgemate hindadega. Seetõttu sai sealt ostetud vaid mereande, mida Lidlis ei leidunud, ja kohalikke maiustusi.
Puuvilja-juurikapood oli aga meie parim leid. Esimesel päeval ostsime sealt katseks tomateid, kurke, õunu, pirne (noh nii mõistlikus koguses), mõned päevad hiljem aga saatsime selle poe retkele kolm inimest korraga, et kõike tassida jaksaks. Poemüüa oli muidugi üliõnnelik :) Tasuta ingverijuur ja kotitäis pähklivälimusega kiviga miniõunu (ei suutnud nende nime kuskilt hiljem tuvastada) olid mõned näited lahkusest.
Laupäevane hommik/lõunasöök möödus Vahemere kaldal päikest võttes ja puhkuse algust nautides. Aeg parajaks tehtud, liikusime kella kolme paiku päeval tagasi villa juurde, lootuses varem uksest sisse lipsata (kokku oli lepitud kell neli). Võti oli mati all. Nojah.
Kolm minutit peale saabumist olin mina juba basseinis, mõned minutid hiljem ka kõik ülejäänud. Villa ise oli kaheksa inimese jaoks täpselt paras - neli magamistuba, elutuba-söögituba ja köök, kus mahtus vabalt asjatama vähemalt neli inimest. Terrassilt avanes vaade Vahemerele. Tubadesse paigutusime loosi alusel ning kohe pärast asjade sissevedamist algaski puhkus päriselt-päriselt :)
***
Pühapäeva hommikul Granadasse sõites ei olnud me veel vaadetega harjunud. Vahtisime suu ammuli ja ohhetasime iga järgmise oru või mäe peale.
Reisi esimeseks turistiatraktsiooniks oli Araabia kultuuri pärl Alhambra. Lonely Planet ütleb Alhambra kohta, et kui on olemas üks koht Andaluusias, mida ei tohi kindlasti külastamata jätta, siis see on üks neist. ViaMichelin ütleb terve linna kohta, et "there is nothing as sad as being blind in Granada" ja minu arvates oli see täiesti tõene väide. Nendest vaadetes mägedele ja linnale poleks mingi hinna eest tahtnud ilma jääda.
La Sabika mäe otsas paiknev Alhambra on Granada kroonijuveel. Väljast vaadates tundub ta oma punaste tornide ning müüridega täiesti mitte midagi ütlev, seest aga lööb täiesti pahviks.
Alhambra on kindlus, mis pärineb 9. sajandist. 13.-14. sajandil muutsid selle Nasridi emiirid kindlus-paleeks ning laiendasid seda väiksema linna tasemele. 19. sajandil kuulutati ta rahvuslikuks monumendiks ning tänasel päeval kuulub Alhambra Unesco kultuuripärandite nimekirja.
Oma avastusretke alustasime piletite printimisega, mis Alhambras on väga lihtsaks ja mugavaks tehtud. Kuna igapäevaselt külastab seda paika meeletu arv turiste, siis kodulehelt võib leida mitmeid soovitusi piletid internetis broneerida. Õnneks olime meiegi piisavalt targad selle tegemiseks ning kohale jõudes jäi üle vaid üles otsida piletiaparaat, sisestada krediitkaart, millega broneering tehti ning masin tulistaski meid kaheksa piletiga.
Alhambra üks kuulsamaid ja külastatavamaid paiku on Palacio Nazaries - kõige suurejoonelisem islami ehitis Euroopas koos perfektselt proportsioonis olevate ruumide ning aedadega, puidust graveeringute ja dekoratiivkrohviga. Paleesse siseneda saab täpselt sel kellaajal, mis piletile trükitud. Ei varem ega hiljem.
Peale palee külastamist suundusime kõrval olevasse Alcazabasse - omal ajal uhkesse tsidadelli, millest tänaseks on väga vähe alles jäänud. Peamine tõmbepunkt on seal Torre de la Vela, tõlgitult Vahitorn, kuhu viib kitsas ja mõnusalt jahe keerdtrepp. Isegi kui päev otsa ringikõmpimine on mõtte ja tahte juba nüristanud, siis tasuks sinna ikkagi üles ronida - vaated Sierra Nevadale on seal nimelt vapustavad.
Pärast Alcazabat hakkasid kõik juba kurtma nälga ja väsimust. Kes unistas väiksemast vasikast, kelle jaoks see vasikas oli kasvanud juba keskmise härja suuruseks, kes tahtis lihtsalt korraks istuda ja kes niisama hädaldada. Igatahes väike peatus koos õlleklaaside ja jäätisega kulus kõigile ära.
Viimase spurdina võtsime ette Generalife - tõlkes Arhitekti Aed ning mis on maaliline kombinatsioon purskkaevudest, pügatud puudest ja hekkidest, väikestest basseinidest, jalutusteedest, hiidvanadest küpressidest ja lilledest. See oli parim koht Alhambra külastuse lõpetamiseks. PS! Kuljus 65 galakontserdi lava leidsime sealt ka :)
Ülimalt rahulolevana asusime villa poole tagasiteele. Mõtlesime kiirelt toidupoodi sisse põigata ja kustutada esimene nälg. Seepeale tabas meid ootamatult aga tõsiasi, et lõunamaadele kohaselt on ka Hispaanias poed pühapäeviti suletud. Nüüd tundusid ka loogilised laupäeval nähtud üle mõistuse pikad poejärjekorrad. Egas midagi. Almunecari peal ringi jalutades otsisime mõnda kohalikku baari, kus keha kinnitada, kuid ükski neist ei tundunud tol õhtul väga mugavana ning eneselegi ootamatult avastasid kõik end McDonaldsi järjekorrast.
Šokist kiirelt üle saanud ja kõhud rasvu täistopitud, sõitsime väsitava päeva lõpetuseks viimaks tagasi villasse. Õnneks oli külmkapp aga hästi varustatud ja nälga-janusse ei jäänud tol õhtul keegi.
***
(järgneb)
2 kommentaari:
Ootan juba kannatamatult järge. Reisikirjad on vägevad, eriti kui suudad Hispaaniaõhtu raames nähtud piltide varal endale ka väikese visuaali tekitada, võib lause lause järel silmi kinni pannes mõelda, et oledki seal, kus on päike, vesi, villa ja muu kaasnev.
Isegi ilma pilte nägemata on väga äge lugeda :) Ootan kolmandat osa :D
Postita kommentaar