(järg)
***
Tõusime üles vara-vara, uniste ja vähejutukatena ronisime bussi ning valmistusime pikemaks sõiduks - meie järgmiseks sihtkohaks oli Gibraltar. Gibraltar on kuus ja pool ruutkilomeetrit Inglismaad Vahemere ääres, olles Briti territoorium juba 1704. aastast. Samas on sajandeid kestnud tüli Hispaania ja Suurbritannia vahel. Hispaania nõuab tagasi strateegiliselt tähtsat territooriumi, mis ametlikult 1713. aastal Suurbritanniale loovutati. Vastavalt Utrechti rahulepingule on Hispaanial õigus taastada oma võim Gibraltaril esimeses järjekorras. Elanikud pole aga sugugi vaimustuses mõttest saada Hispaania kodanikuks. 1968. aastal toimus suur rahvahääletus. Ja kõigist elanikest oli ainult 44 inimest Hispaania poolt. Viha pärast sulgesid siis hispaanlased piiri – 16 aastaks.
Vahemeri algab või lõpeb - oleneb, kuidas võtta - Gibraltari väinaga. Kreeklaste jaoks asusid siin Heraklese sambad Calpe ja Abila. Esimene neist kujutab endast Gibraltari kaljut, teine kohe teisel pool väina Marokos asuvat Jebel Musa mäge.
Hispaania poolel oma Estrellat parkides sattusime esimest korda situatsiooni, kus üks kohalik tüüp tuli meile "katust pakkuma". Nimelt nõustus ta sümboolse raha eest meie bussi valvama. Lihtsalt seisis seal ja ootas. Sellele tüübile valvamise eest maksta nagu ei tahtnud, aga niisama kuradile ka ei julgenud saata, mine tea, palju tal neid kaakidest sõpru seal ringi luusis. Selle asemel kolisime oma transpordivahendiga hoopis valvega parklasse.
Igatahes, piiri ületasime jalgsi ja kiirelt. Oli hiline hommik ja paljud kiirustasid tööle (mõlemas suunas). Peale piiritsooni olime jõudnud Winston Churchilli Avenüüle. Tähelepanuväärne on see muidugi selle poolest, et risti üle avenüü oli lennujaama maandumisrada. Jep. Ruumi tuleb ju kokku hoida ja kuhu sa selle lennujaama seal kleenukesel maakitsusel ikka paigutad? Igatahes kohalikud ei teinud asjast numbrit ja olid olukorra äärmiselt lihtsalt lahendanud - tõkkepuu ja fooriga oli reguleeritud nii autode, lennukite kui inimeste liiklus. Mida muud seal saakski teisiti teha :)
Edasi liikusime juba 426 meetri kõrguse Kalju poole, sest, olgem ausad, ka meie tahtsime neid kuulsaid makaake näha. Ahve imetlema sõita on omapäi kohale tulnud turistil kõige kasulikum just rippraudteega. Ainult ennast pügada lasta ei tohi. Nimelt müüakse kolme sorti pileteid: odavaim ehk edasi-tagasi, poolteist korda kallim sisaldab ka ahvikoloonia vaatlemist ja kõige kallim kõigele lisaks ka vanade kindluste imetlemist. Tegelikult piisab ka kõige odavamast, kui oled kõige vaatamiseks nõus pisut vaeva nägema.
Taheti meilegi gondli-kassa juures külma teha ja putkas oleva tädiga vaidlemine võttis korralikult pead vangutama, rääkimata hetkedega pikenevast järjekorrast. Lõpuks, olles kõige odavamad piletid viimaks kätte kaubelnud, saime gondliga üles sõita. Üleval ootas meid tõsine tuul ja madalad pilved, turiste tulid tervitama ka panoraamkohviku ümber elutsevad makaagid. Tuli endale pidevalt meelde tuletada, et kõik sädelevad ja helkivad asjad tuleb kotti jätta, sest teadupoolest on makaagid üsna uudishimulikud ja võõraid asju tihti omastavad tegelased.
Ahvid on Gibraltari uhkus ja au. Nende arv on alati täpselt teada, igaühele antakse nimi ja on palgatud terve rida talitajaid ja loomaarste, kes nende eest hoolt kannavad. Vanimad loomad on saanud kohviku seinal endanimelise teadetetahvli, kust siis võib lugeda tema soo, vanuse, laste, hierarhia ja muu põneva kohta. Näiteks Matilda nimelise makaagi saime teada, et tollel proual on tõsiseid probleeme kehakaaluga :) Njah.
Muide, legendi järgi kuulub Gibraltar Briti rahvasteühendusse seni, kuni Gibraltari kaljul elavad makaagid. Nende kommuun oli üksvahe suisa väljasuremise äärel, kuid Briti ülemvõim õnnestus säilitada Maroko pärdikute vennaliku abiga :)
Ja veel, Kalju on alt tegelikult läbi uuristatud - linlastele on seal kontserdisaal, kuid lisaks ka kõikvõimalikke varjendeid ja sõjaväeladusid, mille ulatusest isegi kohalikul rahval täit ülevaadet ei ole.
Enivei, olles ülemistel vaateplatvormidel juba piisavalt uudistanud ja udusse mattunud Aafrikast pilte klõpsinud, liikusime edasi Upper Rock Nature Reserve alale omal käel ringi kondama. Jalakäijate teed olid seal suhteliselt järsud ja plätudega oli tülikas ringi paterdada. Keegi polnud ju mõelnud, et oma esimese mini-mägimatka ette võtame - neiud kõik puha seelikutes jne :) Jalutades ja loodust imetledes sattusime viimaks päris alla välja, sest poole maa pealt uuesti üles minna ja gondliga alla sõita ei tahtnud enam keegi. Mäest sai linn, edasi tuli juba piiripunkt ning juba me istusimegi uuesti Estrellas, et sõita mööda rannikut loodesse sadamalinna Cadiz.
(järgneb)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar