Hispaania 17.09. - 2.10.2010 (Osa 4)

(järg, eriti pikk ja viimane)

Cadiz asub Atlandi ookeani ääres, ühtlasi on ta foiniiklaste asutatud Lääne-Euroopa vanim linn.

Meie sõitsime linna õhtuse tipptunni ajal. Esiteks otsisime hotelli, teiseks otsisime poodi. Seda viimast muidugi esmajärjekorras, sest õhtuks oli plaanitud pralle nii hostelis kui linna peal. Sõitsime siis mööda Cadizi peatänavat paar korda edasi-tagasi, kogemata sattusime isegi Atlandi ookeani äärde ja salvestasime järgmise hommiku tarvis suplus- ja einestuskoha. Nagu hiljem selgus, ei teinud me selles kohas järgmine hommik mitte kumbagi, aga see selleks.

Enivei, peatänav meenutas kõigile millegipärast filmidest nähtud Miamit. Ilmselt oli asi nendes palmides. Ma isegi ei mäleta enam, mitme realine see tee oli, igatahes ta oli meie mõistes lausa võimatult lai.

Nagu selgus, asus meie hostel vanalinnas. Ja meie Estrella oleks pidanud olema umbes konservikarbi suurune, et sealsetel ristmikel ennast välja keerata ja õige maja ette parkima mahuks:) Pärast korduvaid katseid vanalinna autoga siseneda, loobusime sellest mõttest, parkisime bussi tasulisse parklasse ja läksime jala. Esimene normaalne mõte.

Hostel oli lihtne - suured segatoad, ühisköök ja muu säärane. Pesta sai, magada ka, hommikul oli võimalus ise endale bulka peale marmelaadi määrida ja teevett keeta. Mis peamine, täiesti mõistlik hind oli ka.

Egas midagi, kõik me kaheksa käisime riburada duši alt läbi, sättisime end kenaks ja läksime välja eesmärgiga tutvuda kohalike tapase-baaridega. Sealne baari-kultuur on ikka vapustavalt meeldiv, peaks mainima. Keset tänavat laudade ääres istudes tehakse olemine kiiresti hubaseks ja nauditavaks. Sangria maitses ikka eriti hästi ja tapased viisid keele alla. Kui algul oli ehk meie kelner veidi mossis näoga, siis taldrik taldriku järel tapaseid tellides tegime tema tujugi paremaks :)

Pärast nii meeldivat õhtut väljas oli uni magus. Pikalt magamisest polnud aga juttugi, sest pärast hommikusööki asusime juba edasi teele Sevilla poole. Enne päriselt Cadizist lahkumist põikasime veel eelmisel õhtul välja vaadatud randa. Oh üllatust, ookean oli vahepeal mitukümmend meetrit taganenud ja endast uhke adrukorra maha jätnud, mida hommikusest kellaajast hoolimata traktoritega hoogsalt kokku lükati. Ujuma minna ei tahtnud millegipärast keegi :) Aga Atlandi ookeani ääres käidud ja vett katsutud on nüüd igatahes ka!

Pärast mõningast sõitmist saabusime pilvisesse ja kohati vihmatriibulisse Sevillasse.

Andaluusia linnade primadonna ja regiooni pealinn Sevilla on üks suuremaid linnu Hispaanias. Sevillast voolab läbi Guadalquiviri jõgi, mis oli muistsetel aegadel peamine soon, mille ümber elu keerles – Guadalquivirist püüti kala ning tänu sellele jõele sai Sevilla jõukaks linnaks. Sevilla on olnud peaaegu kõikide Ameerika ekspeditsioonide alguspunktiks. Sevillas on tänini tunda iidsete aegade hõngu. Linna arhitektuuris peegeldub selgelt mauride 500 aasta pikkune valitsusaeg.

Linna endine nimi Hispalis tuleb puunia sõnast tasandik. Kui linna vallutasid araablased, hakati seda kutsuma Ishbiliyaks, millest sündis hiljem nimi Sevilla. Araablaste valitsemisajal kasvasid linn ja selle majandus jõudsalt.

Kõigepealt oli lõunaootena tass kohvi, et peas plaanid ritta seada - meie kõrval kõrgus Sevilla katedraal, kuhu lõpuks kõik otsustasid ringkäigule tulla. Linna peal polekski tahtnud sel päeval väga jalutada, oli ikkagi üsna niiske ilm tol päeval.

16. sajandi alguses valminud Sevilla katedraal ehitati varem samal kohal asunud mošee jäänustele ja kujutab endast üht suurimat omataolist maailmas. Kolumbuse haua kõrval on katedraali suurimaks vaatamisväärsuseks endisest minaretist ümber ehitatud La Giralda torn.

Pärast pikka ja põhjalikku jalutuskäiku katedraalis astusime välja katedraali kõrval asuvasse apelsiniaeda, nautisime võrratut tsitrusepuude lõhna ning seejärel otsustasime teha väikese tiiru linna peal. Kuna lähenemas oli hiline pärastlõuna ja kohaliku traditsiooni kohaselt ka lõunaaeg, ühendasime jalutuskäigu ka söögikoha otsimisega.

Oma lõunapeatuse tegime kohalikku toitu pakkuvas baar-restoranis, mille interjööris domineerisid viited härjavõitlusele - seintel suuremõõtmelised samateemalised maalid, vitriinides detailid riietusest jne.

Ja kohe ümber nurga asuski tegelikult Sevilla härjavõitlusareen - Real Maestranza. Väljastpoolt mitte midagi ütlev hoone ütles sees nii mõndagi - ekskursioon mingi 10 raha? Nojah, see karje jäi meie rahakotile kole valjuks ja kui välja arvata tualeti kabiini seisalt nähtud mosaiik härjavõitlussteenist, siis sellega meie põgus tutvus antud hoonega ka piirdus.

Edasi olime natuke aega turistid ja tutvusime kohalike poodide ja muude meiesugustele mõeldud poekestega. Otseloomulikult olid ju enamikud kohad kinni - siesta ikkagi. Mööda jõe kallast tagasi jalutades möödusime veelkord katedraalist ning selle kauni mälestusega Sevillast lahkusimegi.

Tagasitee villasse möödus valjuhäälselt lauldes - esindatud olid nii marurahvuslikud kui erinevaid aastaaegu (k.a talv) käsitlevad lood. Repertuaar oli lai. Igatahes.

Nii.

Paar päeva veetsime jälle rahulikult villas. Kavas oli puhkamine :)

Ja pikalt magamine, basseinis hullamine, päevitamine, seltskonna/kaardimängud hommikust õhtuni, maitsvad õhtusöögid ja vein. Segamini järjekorras.

Ühel hommikul (25. sept, kui täpne olla) aga tõusime kõik kokkulepitult väga-väga vara, sõime korraliku hommikusöögi pudru, kohvi ja võileibadega ning asusime teele...

Reisi kõrghetkena (otseses mõttes) oli plaanis vallutada Sierra Nevada mäestikus asuv Hispaania kõrgeim mäetipp Mulhacen. Isiklik kõrgusrekordi üritus nii palju kui 3482 meetrit. Arv on erinevates infoallikates küll mõneti erinev, kuid kohaliku teejuhi käest saadud kaardil ilutses just see number :)

Sõit sinna kulges hommikuses hämaruses ja mööda võimatult keerdus teid pidi - ühelt mäeküljelt sinka-vonka üles, seejärel jälle ala orgu tagasi ja nii mitmeid kordi järjest. Inimesed tagumistes pingiridades pidasid läbirääkimisi hommikupudruga, et see uudishimulik ometi üles olukorda kaema ei tuleks. Bussis oli üsna vaikne. Arusaadavatel põhjustel :)

Sest kuidas kurat nad seal teedel kihutavad! Jube.

Jala värisedes viimaks bussist väljudes oli vägagi kosutav hingata karget ja hõredat mägiõhku.

Kohalik infopunktis istuv tüüp vaatas veidra näoga mitu korda meid maast laeni, kui ütlesime, et kavatseme kõrgeima tipu otsa ronida. Ja ega meil tegelt ju polnud õrna aimu ka, mis meid ees ootab. Veel parem, meil polnud korralikku kaartigi! Terve matka põhiküsimus oli, kus me UMBES paikneda võiks :) Ausalt, kui keegi kunagi kavatseb sama mäe otsa ronida, siis tehke pisut rohkem eeltööd. Või vähemalt võtke kaasa GPS, millel on ka kõrgusemõõtur peal. Enamiku ajast me lihtsalt oletasime ja nagu lõpupoole selgus, siis alahindasime end korralikult.

Ehk siis...

Parkla, kuhu me oma Estrella parkisime, asus umbes 1900 m kõrgusel Sierra Nevada Rahvuspargi tõkkepuu taga. Edasi tuli minna jala (kui tasuta tippu tahaks minna). Auto ja rahvuspargi transpordi teenuseid kasutades oleks pidanud nii mõnegi euro letile panema.

Esimene tõus otse männimetsaga kaetud mäekülge üles oli meie esimesel hinnangul umbes paarisaja meetrine (tagasitulles ja olukorrale veel hiljem tagasi mõeldes oli see umbes viiesaja meetrine) ja üsna-üsna järsk. Suure hoo ja entusiasmiga minnes lööb klapi täiesti kinni ja see võib veel kõrgemale ronides valusalt kätte maksta, nagu hiljem kahe reisikaaslase puhul ilmekalt selgus.

Seega, võta aega hingamiseks! Meie seda ei teinud. Võtsime esimese tõusu ühekorraga ja jõudsime metsast välja lagedale mäeküljele. Mööda siksakilist teed edasi minnes rühkisime ligi tund aega üles, sest algul olime puhkepausid ja värgid kokku leppinud. Plaani järgi pidime üles minema 5 tundi, pool tundi viibima tipus ja 4 tundi alla tulema. Teinegi tund ja paus möödusid kiirelt. Kolmanda tunni esimeses pooles panime aga teevalikuga võssa ja vea parandamiseks tuli võtta järjekordne otsetee mäekülgepidi üles.

Pärast seda ilmnesid inimestel juba esimesed väsimusemärgid, sest peatusi hakati rohkem nõudma. Pikem paus, mis meie tagasihoidlike ja pessimistlike arvamuste kohaselt oli umbes 2500 meetri kõrgusel (alla tulevad sakslased paljastasid tegeliku tõe - 3250 meetrit!) andsid kaks kaaslast alla ja suundusid tagasi bussi juurde, ülejäänud kuus jätkasid entusiastlikult teed. Olime kõvasti oma ajagraafikust ees, kui silmapiiril hakkas paistma tippu tähistav betoonpost. Otseloomulikult saime korraliku tünga, sest tegemist oli eelpostiga :) Päris tipu vallutasime täpselt kell 14:05. Ei oleks saanud enda üle vist rohkem uhkust tundagi :)

Vaade ja emotsioon oli lihtsalt nii tohutult võimas. Meie saavutust jäi sinna meenutama rahvusvärvides kingike, kuhu peatselt rariteetseks muutuva Eesti raha mälestuseks jätsime ka 60 senti :) Filmilindile sai jäädvustatud ka meie ühine Kaera-Jaan, mis nüüdseks juba kokku lõigatud on ja peagi loodetavasti ka kasulikuks reklaammaterjaliks osutub. Viimaks tuli sundida end tagasiteele.

Täiesti tragikoomiline oli umbes kakskümmend minutit hiljem avastus, et oleme õigelt teelt eksinud. Jälle. Enam ei osanud isegi pahandada, sest olukord niivõrd naeruväärne - pole just iga mägimatkaja koos mägikitsedega kõige järsemast mäeküljest alla roninud. Meie oleme :)

Viimase laskumise sellel männimetsaga kaetud nõlval võtsime juba joostes, sest käia enam ei jaksanud. Hea, et keegi pead lõhki ei kukkunud. Mälestus sellest emotsiooniderohkest matkast on siiani ere. Järgmise korrani, kamraadid!

Villasse tagasi jõudes jätkus kõrgendatud emotsioonide ja rummikoksidega pidu varaste hommikutundideni. Kõikide pessimistlike arvamuste kiuste :)

Üllatuslikult ei olnud järgnevatel päevadel tunda ühtki uut ja huvitavat lihast. Ei tea, kas aitas lõõgastav järelpidu või oleme tõesti nii treenitud. Kes teab.

Paar päeva jälle villas taastunud, võtsime ette teekonna mitte enam kõrgustesse, vaid vastupidiselt sügavustesse. Sõitsime Nerjasse, mida loetakse Costa del Soli e Päikeseranniku läänepoolseimaks kuurortlinnaks. Koobastest, mis kunagi puht-juhuslikult avastati (nagu see ikka käib), on leitud ka koopamaalinguid, mis usutakse olevat koguni 20 000 aasta vanused. Külastajatele need küll kätte ei aista, kuid kogu avatud ala on sellegipoolest äärmiselt muljetavaldav oma stalagmiitide ja stalaktiitidega. Nagu tantsurahvast arvata võib, pakkus meile eriti huvi koopasse rajatud nö kontserdisaal, kus on näiteks muuhulgas esinenud sellised kuulsad tegelased nagu Montserrat Caballe ja Maia Plissetskaja. Peaaegu oleks maa-alune Kaera-Jaan ka tulnud, aga saali valvav tädi oli nii kurja näoga, et me ei julgenud filmida :)

Ühe kogemuse ja vaatamisväärsuse võrra rikkamad, seadsime sammud randa, mis meie pettumuseks ei olnud mitte liivarand, vaid peenkruusarand. See aga ei takistanud kruusalosside ehitamist. Ainult sõrmed olid pärast kaapimisest valusad :)

Ühe kaaslase matsime traditsioonide kohaselt sellesama pinnakatte alla ka. Päris veider kruusahunnik oli :)

No ja kuna me juba sellised püsimatud oleme, siis järgmisel päeval asusime teele juba Rondasse.

Ronda paikneb dramaatiliselt kuristiku kohal ning üle kuristiku viib 18. saj pärit sild, mis ühendab kahte, endist araablaste ja kristlaste, linnaosa. Et hoiduda röövlite rüüstamistest, asutasid paljud andaluusialased oma elamised ja kindlustatud külad kõrgetele küngastele. Tänapäeval kutsutakse just neid Andaluusiale omaseid külasid „valgeteks küladeks” ehk „pueblos blancos”.

Ka Rondas oli härjavõitlusareen. Seekord me aga juhust mööda ei lasknud ja otsustasime ühiselt selle ajalooliselt esindusliku spordialaga tutvuda. Saime jalutada mööda areenile mineva härja liikumisteed pidi, vaadata pikadooride treeningut, , olla toreadoori turvaalas ja kujutleda pealtvaatajana kogu sündmust vaimusilmas. Seejärel juba pikk muuseumieksponaatidega tutvumine, võimalus lugeda ajaloo ja kuulsamate matadooride kohta jpm. Kõigega ei jõudnudki korralikult tutvuda, sest infot oli väga palju. Arusaadav ju.

Linnas jalutades sattusime korduvalt erinevatele kaljuplatvormidele, kus nii ette kui alla avanesid vimsad vaated. Hingetuks võttis ka Buenta Nuevo sild, mis uut ja vana linnaosa üle kaljulõhe ühendas. Vanalinnas kondasime mööda kitsaid tänavaid, uues linnaosas tegime peatuse restoranis söömiseks. Omapärane ja äramärkimist vääris see koht sellepärast, et restorani väliala asus üle tiheda tänava ja te võite vaid ette kujutada meie lõputut huumorit tervist kahjustavate tööde kohta ( antud restorani kelnerid ilmselt on ära teeninud kohe mitu tassi piima ja psühholoogi külastuse veel lisaks)

Vaikselt hakkas meie reisi lõpp lähenema.

Oli jäänud veel paar viimast päeva, kuid ega needki rahus ja vaikuses ei möödunud.

Sest...

Hispaanlased streikisid 29. septembril! See, et tolle päeva toiduvarude täiendamine käsikaudu pimedas poes toimus ja streikijate massi ennetades tormates kõrvalpoode ründasime, oli vaid üks osa sellest seiklusest. Palju rohkem muret tekitas asjaolu, et ka lennuliiklus oli häiritud ja oli täiesti teadmata, kas järgmise päeva õhtul meie lennuk ikka sõidab Stanstedi tagasi. Kuigi, ega me väga kurvad poleks ju olnud:) Enivei, õhtuks oli selge, et streik lubatult ainult 24 tundi kestab ja järgmiseks päevaks on kõik jälle korras.

Laupäevane päev oli turupäev:) Almunecaris viimaseid kingitusi ja head-paremat kokku ostes möödus suurem osa päevas, seejärel pakkimise juba asju ja valmistasime õhtusööki, et siis uduses õhtus villast lahkuda. Loodus mängis tol hetkel tõesti vingerpussi ja ei lasknud armsaks saanud vaadetega Vahemerele ja villale kuidagi hüvasti jätta. Ehk tähendab see seda, et peab veelkord tagasi minema. Kes teab...

Lennujaamas lahendasime poolttraditsiooniliselt ära pudeli kohalikku kraami - cherryt - ja asusimegi pikale tagasisõidule kõigepealt Stanstedi ja sealt edasi Tallinnasse. Vahepeatuses pidime muidugi veetma arutu arv tunde piineldes, mida õnneks aitasid leevendada keset ööd Plissetskajaks kehastunud kaaslased, rumm, kaardid ja pikk uni.

Ja pärast pikalt edasilükatud lendu maandusime viimaks jälle Eestimaa pinnal. Ei saa mainimata jätta, et ka Tallinnas jätkusid meie reisiseltskonna ootamatused - olgu siinkohal tervitatud taksojuht, kes peale Ado keeldus rohkem inimesi autosse laskmast ja Reeno "kollase tibu" purunenud rehv.

Lõpetuseks kohtusime veel samal õhtul Kamikazes koos heeringa ja kartuli ning Mulhaceni-stiilis lihamägedega. Oli tõeliselt tore bande ja nendega läheks luurele küll!