"Õunad on hapud..."

Ma ei saa sellest laulust kuidagi üle.

Ülekantud ja peidetud tähendus on selles loos nii kuradi valusalt otsekohene ja tabav.

Seda enam, et hetkel käivad need sõnad vägagi mu enda elu kohta.

Aga las ta jääb...

Kuidas mul hetkel läheb, mõtlete?

Ma pole absoluutselt originaalne, kui vastan, et väga töiselt:) Ja ma olen nii kuradima õnnes, et järgmisel nädalal on puhkus. Või noh, pühapäeval lähen veel pooleks päevaks tööle, et oma töödekuhilast ikkagi kuidagi läbi närida jõuaks. Ja esmaspäevast algab jälle Kuljuse hooaeg - hetkel küll veel lõbusamas ja kergemas tähenduses, kuid ikkagi.

Ja teisipäevast alates veedan aega maal vanemate kodus.

(note: maalimisasjad peaks kaasa võtma. Tuleb oma käetöö ikka värske hoida...)

Muus osas on elu suhteliselt vaikne.

Ah jaa, õpime juba aegsasti hispaania keelt:) Reis läheneb meeletu kiirusega. Ja lõpus tuleb ju alati ajast puudu - kas siis reisi korraldusega või tööasjadega seoses. Üks nõme Murphy seadus taaskord.

Jalkamängu hooaeg on minu jaoks selleks korraks vist läbi - enam ei julge minna kossidesse või ribidesse sõitmist nautima. Tantsuhooaeg on tõepoolest reaalselt liiga lähedale saabunud ja oleks ilmselge rumalus end lasta enne seda taaskord vigaseks taguda lasta. Aga olgem ausad, selle suve mõnusamate hetkede hulka kuuluvad need jalkalahingud kindlasti.

Hm, hetkel avastasin just, et räägin suvest kergelt minevikuvõtmes. Täna töölt koju minnes mõtlesin sedasama, kui märkasin tee ääres suurel hulgal mahakukkunud puulehti. Mõtlesin siis hirmuga, et kas juba tõesti ongi jälle sügis? Kuhu see suvi küll nii kiirelt kadus? Nojah, tehtud on ju samas ka palju - käidud kõivõimalikel suvepäevadel ja festivalidel ja sünnipäevaüritustel. Igaks nädalavahetuseks ikka jagus midagi. Pidevalt ka mitu asja ühel päeval ja tavaliselt erinevates Eestimaa nurkades :D Aga sellised me kord juba oleme.

Aga tõepoolest, esimesed sügisemärgid (loe: koolikaupade kampaaniad erinevates kaubanduskeskustes) on juba pikemat aega aktuaalne teema olnud. Õhtustesse reklaamipooltundidesse on siginenud koolikottide ja muu vajaliku träni reklaamid, uudisteportaalides võib lugeda pikki artikleid teemal, kas esimese klassi laps peaks omama mobiiltelefoni või mitte jne... Kui ilm oma sügisemärkidega jääbki mõnele märkamatuks, siis reklaamimaailm aitab ka kõige pimedamatel ja ükskõiksematel ilmavaatlejatel meeles pidada, et saabub uus aastaaeg...

Augustitormid ju on kohal. Ja hommikuti tuleb toast lahkudes juba kampsun selga tõmmata...

Koolist veel rääkides - selle suve lõpuks olin ma lõpuks valmis mõelnud oma koolitee jätkamise plaanid :) Mind ahvatles kohutavalt see mõte, et saan midagi tuupida ja täiesti jaburatel teemadel esseesid kirjutada, ühesõnaga end harida.

Ainult et, nojah, sisseastumisplaanide tegemisega jäin veits hiljaks...

Oh well:) Ootan siis järgmise aastani.

Aga nüüd, olles taas kodus üksi ja nähes kella (veidi üle kahe), võiks ikkagi magama minna. Homne päev ja koduseks saanud seltskond ootavad väljapuhanud Mirrut koos oma naeratuse ja muretusega. Ma ei saa ju neile ometi pettumust valmistada! ;)

Olgu siis.

Side lõpp.

"...Ega kõike, mis soovid, saada või - elu pole ometi suhkrusai!

Präänikumaad ju ei ole, seda tea..."

"Hapud õunad" by Regatt