Vivaldi "Neli aastaaega"

Ühistranspordis.

Ma ei tea, see kõlas kuidagi nii valesti.

Jah, kindlasti parem kui lõputu vene disko (vabandust, pole minu muusikaline eelistus), aga ikkagi...

Mulle tundus, nagu mind oleks muusikalises mõttes veidi nagu vägistatud.

Õige veidi.

Vaade

Midagi ei näe.

Vaatevälja on täielikult ummistanud taevast allahõljuvad postkaardisuurused lumeräitsakad.

Vastasmaja katusel kükitav vares hingeldab lausa ülalt langeva koorma all.

Ilmataat on täiesti napakas ikka...

No kuhu ma selle kopaga siis lähen...

Tegelt ka.

Kui mõtted on laiali ja üldse mitte tööalastele probleemidele suunatud, siis on aegajalt tahtmine sellele jamale siin suuresti käega lüüa. On mul siis seda kõike vaja?

Mida rohkem seda endalt küsida, seda enam on tunne, et kõik see praegune ei ole üldse minu jaoks...

Aga mis on?

Vot selle mõtte mõtlemisega ma hetkel tegelengi.

Kopp on.

Ees.

Uue aasta esimene

Nonii,

Olles end viimaks kõigist kohustustest korraks vabaks raputanud, leidsin viimaks jälle ka tee sellele saidile üles. Njaa. Viimasest postitusest on möödas ikka hulga aega, vahepeal on aastanumber ja riigis kehtiv rahagi jõudnud vahetuda!

Möödunud aasta oli raske, palju oli muret ja vaeva, kuid seda parem ja mõnusam tuleb uus.

Ma luban seda. Ma tean seda!

Vahemärkusena tahtsin siinkohal ära märkida kõik oma vanad ja igivanad sõbranjed, kes vahepeal poolsalaja või pisut avalikumalt pudenenud või pudenemas on :) Palju õnne teile, noored lapsevanemad!

Eks selliseid uudiseid tuleb viimasel ajal kohe hulgikaupa, aga seda toredam:)

Kui nüüd jälle endast rääkida, siis ega vahepeal polegi midagi muutunud. Mõlgutan viimasel ajal salajasi mõtteid sügisesest kooliminekust, aga päriselt ei ole ma veel midagi otsustanud. On nii üht-koma-teist mõttes :D

Tööd on viimasel ajal jälle palju. Kohe tõsiselt palju. Ja selle üle on ju tegelikult ainult hea meel. Kuigi jah, ega see kerge ei ole päevad otsa arvutiekraani jõllitada. Vahepeal on tõsiseid kahtlusi oma nägemisteravuse suhtes, aga paar tundi puhkust on siiani õnneks aidanud.

Ja kui tööpäev saab läbi, siis asun usinalt oma hobi kallale. Pea igaks päevaks jagub midagi :) Kahel päeval nädalas trennid, siis kabineti sekretäri ametist tulenevad tööd-kohustused ja siis pressiteenistusega koostöös kodulehe ja kuukirjaga tegelemine. Sagimist on palju. Aga see-eest hindamatu väärtusega kogemus, selles olen küll kindel.

Aga üldiselt üritan oma Kuljuse-ajajärku kuidagi kokku tõmbama hakata. Sügis toob uusi tuuli ja uusi suundi, kuhu poole püüelda. Suvel ootab veel ees Gaudeamus ja noorte tantsupeol valikrühmana esinemine, sealt edasi siis on aeg ruumi teha juba noorematele.

No ja kodu?

No koduga on sellised toredad lood, et suvel sai siis valmis elutoa remont. Seinad said uuesti tapeeditud, liistudki kohe sama soojaga seina pandud. Vahepeal lisandus tuppa kaks mahukat raamatukappi, mis mu kahe raamatusarja ja lugematute muude teoste tarvis asendamatuks osutusid ja toanurka tekkis ka väike töönurgake, kus korraliku inimese kombel arvuti taga tööd saab teha. Ainult ühtegi pilti polnud jõudnud selle aja sees maalida. Toa seinad olid aga enne tapeetimist jälle ilusti siledaks tehtud ja kuidagi ei mahtunud pähe mõte, et mõne maali pärast jälle auku on puurima vaja hakata. Jube mõeldagi.

Selle asemel maalisin seekord aga otse seinale. Jah. Kõrgust ja laiust šedöövril siis umbes 1,5m ja kasutatud pruuni akrüülvärvi ning internetist leitud ideekavandit. Aega kulus ainult 6 tundi :)

Jube mõnus oli nokitseda! Päriselt!

Aga koduga seoses muidugi veel juhtumisi - nimelt ostsin eelmisel nädalal ühest internetipoest esikusse kaks jalatsikappi, kuna mul oli juba täiesti kõrini nendest jalatsiriiulitest, mille eelmistelt omanikelt päranduseks saime. Eelmisel nädalal siis käis Aivar kastidel laos järel, kokkupanemisrõõm jäi loomulikult mulle :) Esimest karpi avades sai selgeks, et kapi tagumine seinapapp ja väikese sahtli põhjapapp oli teadmata suunas jalutama läinud - kas siis juba tehases karpi pannes või oli kellelgi laost neid asju vaja. Igatahes, minul oli ka vaja. Seepärast helistasin järgmisel päeval klienditeenindusse ja küsisin, kas ja millal asjad ikkagi minuni jõuavad. Tädi muutus häälest kuidagi eriti leplikuks ja tasaseks ja palus kirjutada kirjalik avaldus, mis täpselt kadund on. Oeh. Kirjutasin siis. Juurde kirjutasin ka konkreetse küsimuse, millal asjad minuni toimetatakse, sest selle paari papiliistaka pärast küll enam ei tahaks kuhugi pärapõrgusse sõita. Järgnes mitmepäevane vaikus. Alles järgmise nädala esmaspäeval helistati ja küsiti, millal mulle sobib nende kulleril kodus vastas olla. Konkreetne. Täna õhtul siis saab teise kapi ka viimaks kokku panna ja kola esikus vähemaks. Nüüd on vaja kallile kaasale veenvalt põhjendada, miks me esiku seinad üle peaks värvima ja miks uut porimatti vaja läheb :)

Kodune diplomaatia.

Ja põhimõtteliselt oleme viimaks jõudnud otsapidi ka uue köögimööblini. Oleme jõudnud ühise visioonini nii paigutusest kui värvilahendusest. Nüüd oleks vaja ainult rahalist ressurssi ;P Aga küll me kogume...

Vot siis,

Hulga aega jälle siin meeldivalt ära raisatud - nii teil kui minul.

Lähen ja hakkan jälle asjalikuks!
Kallid-paid.

Hispaania 17.09. - 2.10.2010 (Osa 4)

(järg, eriti pikk ja viimane)

Cadiz asub Atlandi ookeani ääres, ühtlasi on ta foiniiklaste asutatud Lääne-Euroopa vanim linn.

Meie sõitsime linna õhtuse tipptunni ajal. Esiteks otsisime hotelli, teiseks otsisime poodi. Seda viimast muidugi esmajärjekorras, sest õhtuks oli plaanitud pralle nii hostelis kui linna peal. Sõitsime siis mööda Cadizi peatänavat paar korda edasi-tagasi, kogemata sattusime isegi Atlandi ookeani äärde ja salvestasime järgmise hommiku tarvis suplus- ja einestuskoha. Nagu hiljem selgus, ei teinud me selles kohas järgmine hommik mitte kumbagi, aga see selleks.

Enivei, peatänav meenutas kõigile millegipärast filmidest nähtud Miamit. Ilmselt oli asi nendes palmides. Ma isegi ei mäleta enam, mitme realine see tee oli, igatahes ta oli meie mõistes lausa võimatult lai.

Nagu selgus, asus meie hostel vanalinnas. Ja meie Estrella oleks pidanud olema umbes konservikarbi suurune, et sealsetel ristmikel ennast välja keerata ja õige maja ette parkima mahuks:) Pärast korduvaid katseid vanalinna autoga siseneda, loobusime sellest mõttest, parkisime bussi tasulisse parklasse ja läksime jala. Esimene normaalne mõte.

Hostel oli lihtne - suured segatoad, ühisköök ja muu säärane. Pesta sai, magada ka, hommikul oli võimalus ise endale bulka peale marmelaadi määrida ja teevett keeta. Mis peamine, täiesti mõistlik hind oli ka.

Egas midagi, kõik me kaheksa käisime riburada duši alt läbi, sättisime end kenaks ja läksime välja eesmärgiga tutvuda kohalike tapase-baaridega. Sealne baari-kultuur on ikka vapustavalt meeldiv, peaks mainima. Keset tänavat laudade ääres istudes tehakse olemine kiiresti hubaseks ja nauditavaks. Sangria maitses ikka eriti hästi ja tapased viisid keele alla. Kui algul oli ehk meie kelner veidi mossis näoga, siis taldrik taldriku järel tapaseid tellides tegime tema tujugi paremaks :)

Pärast nii meeldivat õhtut väljas oli uni magus. Pikalt magamisest polnud aga juttugi, sest pärast hommikusööki asusime juba edasi teele Sevilla poole. Enne päriselt Cadizist lahkumist põikasime veel eelmisel õhtul välja vaadatud randa. Oh üllatust, ookean oli vahepeal mitukümmend meetrit taganenud ja endast uhke adrukorra maha jätnud, mida hommikusest kellaajast hoolimata traktoritega hoogsalt kokku lükati. Ujuma minna ei tahtnud millegipärast keegi :) Aga Atlandi ookeani ääres käidud ja vett katsutud on nüüd igatahes ka!

Pärast mõningast sõitmist saabusime pilvisesse ja kohati vihmatriibulisse Sevillasse.

Andaluusia linnade primadonna ja regiooni pealinn Sevilla on üks suuremaid linnu Hispaanias. Sevillast voolab läbi Guadalquiviri jõgi, mis oli muistsetel aegadel peamine soon, mille ümber elu keerles – Guadalquivirist püüti kala ning tänu sellele jõele sai Sevilla jõukaks linnaks. Sevilla on olnud peaaegu kõikide Ameerika ekspeditsioonide alguspunktiks. Sevillas on tänini tunda iidsete aegade hõngu. Linna arhitektuuris peegeldub selgelt mauride 500 aasta pikkune valitsusaeg.

Linna endine nimi Hispalis tuleb puunia sõnast tasandik. Kui linna vallutasid araablased, hakati seda kutsuma Ishbiliyaks, millest sündis hiljem nimi Sevilla. Araablaste valitsemisajal kasvasid linn ja selle majandus jõudsalt.

Kõigepealt oli lõunaootena tass kohvi, et peas plaanid ritta seada - meie kõrval kõrgus Sevilla katedraal, kuhu lõpuks kõik otsustasid ringkäigule tulla. Linna peal polekski tahtnud sel päeval väga jalutada, oli ikkagi üsna niiske ilm tol päeval.

16. sajandi alguses valminud Sevilla katedraal ehitati varem samal kohal asunud mošee jäänustele ja kujutab endast üht suurimat omataolist maailmas. Kolumbuse haua kõrval on katedraali suurimaks vaatamisväärsuseks endisest minaretist ümber ehitatud La Giralda torn.

Pärast pikka ja põhjalikku jalutuskäiku katedraalis astusime välja katedraali kõrval asuvasse apelsiniaeda, nautisime võrratut tsitrusepuude lõhna ning seejärel otsustasime teha väikese tiiru linna peal. Kuna lähenemas oli hiline pärastlõuna ja kohaliku traditsiooni kohaselt ka lõunaaeg, ühendasime jalutuskäigu ka söögikoha otsimisega.

Oma lõunapeatuse tegime kohalikku toitu pakkuvas baar-restoranis, mille interjööris domineerisid viited härjavõitlusele - seintel suuremõõtmelised samateemalised maalid, vitriinides detailid riietusest jne.

Ja kohe ümber nurga asuski tegelikult Sevilla härjavõitlusareen - Real Maestranza. Väljastpoolt mitte midagi ütlev hoone ütles sees nii mõndagi - ekskursioon mingi 10 raha? Nojah, see karje jäi meie rahakotile kole valjuks ja kui välja arvata tualeti kabiini seisalt nähtud mosaiik härjavõitlussteenist, siis sellega meie põgus tutvus antud hoonega ka piirdus.

Edasi olime natuke aega turistid ja tutvusime kohalike poodide ja muude meiesugustele mõeldud poekestega. Otseloomulikult olid ju enamikud kohad kinni - siesta ikkagi. Mööda jõe kallast tagasi jalutades möödusime veelkord katedraalist ning selle kauni mälestusega Sevillast lahkusimegi.

Tagasitee villasse möödus valjuhäälselt lauldes - esindatud olid nii marurahvuslikud kui erinevaid aastaaegu (k.a talv) käsitlevad lood. Repertuaar oli lai. Igatahes.

Nii.

Paar päeva veetsime jälle rahulikult villas. Kavas oli puhkamine :)

Ja pikalt magamine, basseinis hullamine, päevitamine, seltskonna/kaardimängud hommikust õhtuni, maitsvad õhtusöögid ja vein. Segamini järjekorras.

Ühel hommikul (25. sept, kui täpne olla) aga tõusime kõik kokkulepitult väga-väga vara, sõime korraliku hommikusöögi pudru, kohvi ja võileibadega ning asusime teele...

Reisi kõrghetkena (otseses mõttes) oli plaanis vallutada Sierra Nevada mäestikus asuv Hispaania kõrgeim mäetipp Mulhacen. Isiklik kõrgusrekordi üritus nii palju kui 3482 meetrit. Arv on erinevates infoallikates küll mõneti erinev, kuid kohaliku teejuhi käest saadud kaardil ilutses just see number :)

Sõit sinna kulges hommikuses hämaruses ja mööda võimatult keerdus teid pidi - ühelt mäeküljelt sinka-vonka üles, seejärel jälle ala orgu tagasi ja nii mitmeid kordi järjest. Inimesed tagumistes pingiridades pidasid läbirääkimisi hommikupudruga, et see uudishimulik ometi üles olukorda kaema ei tuleks. Bussis oli üsna vaikne. Arusaadavatel põhjustel :)

Sest kuidas kurat nad seal teedel kihutavad! Jube.

Jala värisedes viimaks bussist väljudes oli vägagi kosutav hingata karget ja hõredat mägiõhku.

Kohalik infopunktis istuv tüüp vaatas veidra näoga mitu korda meid maast laeni, kui ütlesime, et kavatseme kõrgeima tipu otsa ronida. Ja ega meil tegelt ju polnud õrna aimu ka, mis meid ees ootab. Veel parem, meil polnud korralikku kaartigi! Terve matka põhiküsimus oli, kus me UMBES paikneda võiks :) Ausalt, kui keegi kunagi kavatseb sama mäe otsa ronida, siis tehke pisut rohkem eeltööd. Või vähemalt võtke kaasa GPS, millel on ka kõrgusemõõtur peal. Enamiku ajast me lihtsalt oletasime ja nagu lõpupoole selgus, siis alahindasime end korralikult.

Ehk siis...

Parkla, kuhu me oma Estrella parkisime, asus umbes 1900 m kõrgusel Sierra Nevada Rahvuspargi tõkkepuu taga. Edasi tuli minna jala (kui tasuta tippu tahaks minna). Auto ja rahvuspargi transpordi teenuseid kasutades oleks pidanud nii mõnegi euro letile panema.

Esimene tõus otse männimetsaga kaetud mäekülge üles oli meie esimesel hinnangul umbes paarisaja meetrine (tagasitulles ja olukorrale veel hiljem tagasi mõeldes oli see umbes viiesaja meetrine) ja üsna-üsna järsk. Suure hoo ja entusiasmiga minnes lööb klapi täiesti kinni ja see võib veel kõrgemale ronides valusalt kätte maksta, nagu hiljem kahe reisikaaslase puhul ilmekalt selgus.

Seega, võta aega hingamiseks! Meie seda ei teinud. Võtsime esimese tõusu ühekorraga ja jõudsime metsast välja lagedale mäeküljele. Mööda siksakilist teed edasi minnes rühkisime ligi tund aega üles, sest algul olime puhkepausid ja värgid kokku leppinud. Plaani järgi pidime üles minema 5 tundi, pool tundi viibima tipus ja 4 tundi alla tulema. Teinegi tund ja paus möödusid kiirelt. Kolmanda tunni esimeses pooles panime aga teevalikuga võssa ja vea parandamiseks tuli võtta järjekordne otsetee mäekülgepidi üles.

Pärast seda ilmnesid inimestel juba esimesed väsimusemärgid, sest peatusi hakati rohkem nõudma. Pikem paus, mis meie tagasihoidlike ja pessimistlike arvamuste kohaselt oli umbes 2500 meetri kõrgusel (alla tulevad sakslased paljastasid tegeliku tõe - 3250 meetrit!) andsid kaks kaaslast alla ja suundusid tagasi bussi juurde, ülejäänud kuus jätkasid entusiastlikult teed. Olime kõvasti oma ajagraafikust ees, kui silmapiiril hakkas paistma tippu tähistav betoonpost. Otseloomulikult saime korraliku tünga, sest tegemist oli eelpostiga :) Päris tipu vallutasime täpselt kell 14:05. Ei oleks saanud enda üle vist rohkem uhkust tundagi :)

Vaade ja emotsioon oli lihtsalt nii tohutult võimas. Meie saavutust jäi sinna meenutama rahvusvärvides kingike, kuhu peatselt rariteetseks muutuva Eesti raha mälestuseks jätsime ka 60 senti :) Filmilindile sai jäädvustatud ka meie ühine Kaera-Jaan, mis nüüdseks juba kokku lõigatud on ja peagi loodetavasti ka kasulikuks reklaammaterjaliks osutub. Viimaks tuli sundida end tagasiteele.

Täiesti tragikoomiline oli umbes kakskümmend minutit hiljem avastus, et oleme õigelt teelt eksinud. Jälle. Enam ei osanud isegi pahandada, sest olukord niivõrd naeruväärne - pole just iga mägimatkaja koos mägikitsedega kõige järsemast mäeküljest alla roninud. Meie oleme :)

Viimase laskumise sellel männimetsaga kaetud nõlval võtsime juba joostes, sest käia enam ei jaksanud. Hea, et keegi pead lõhki ei kukkunud. Mälestus sellest emotsiooniderohkest matkast on siiani ere. Järgmise korrani, kamraadid!

Villasse tagasi jõudes jätkus kõrgendatud emotsioonide ja rummikoksidega pidu varaste hommikutundideni. Kõikide pessimistlike arvamuste kiuste :)

Üllatuslikult ei olnud järgnevatel päevadel tunda ühtki uut ja huvitavat lihast. Ei tea, kas aitas lõõgastav järelpidu või oleme tõesti nii treenitud. Kes teab.

Paar päeva jälle villas taastunud, võtsime ette teekonna mitte enam kõrgustesse, vaid vastupidiselt sügavustesse. Sõitsime Nerjasse, mida loetakse Costa del Soli e Päikeseranniku läänepoolseimaks kuurortlinnaks. Koobastest, mis kunagi puht-juhuslikult avastati (nagu see ikka käib), on leitud ka koopamaalinguid, mis usutakse olevat koguni 20 000 aasta vanused. Külastajatele need küll kätte ei aista, kuid kogu avatud ala on sellegipoolest äärmiselt muljetavaldav oma stalagmiitide ja stalaktiitidega. Nagu tantsurahvast arvata võib, pakkus meile eriti huvi koopasse rajatud nö kontserdisaal, kus on näiteks muuhulgas esinenud sellised kuulsad tegelased nagu Montserrat Caballe ja Maia Plissetskaja. Peaaegu oleks maa-alune Kaera-Jaan ka tulnud, aga saali valvav tädi oli nii kurja näoga, et me ei julgenud filmida :)

Ühe kogemuse ja vaatamisväärsuse võrra rikkamad, seadsime sammud randa, mis meie pettumuseks ei olnud mitte liivarand, vaid peenkruusarand. See aga ei takistanud kruusalosside ehitamist. Ainult sõrmed olid pärast kaapimisest valusad :)

Ühe kaaslase matsime traditsioonide kohaselt sellesama pinnakatte alla ka. Päris veider kruusahunnik oli :)

No ja kuna me juba sellised püsimatud oleme, siis järgmisel päeval asusime teele juba Rondasse.

Ronda paikneb dramaatiliselt kuristiku kohal ning üle kuristiku viib 18. saj pärit sild, mis ühendab kahte, endist araablaste ja kristlaste, linnaosa. Et hoiduda röövlite rüüstamistest, asutasid paljud andaluusialased oma elamised ja kindlustatud külad kõrgetele küngastele. Tänapäeval kutsutakse just neid Andaluusiale omaseid külasid „valgeteks küladeks” ehk „pueblos blancos”.

Ka Rondas oli härjavõitlusareen. Seekord me aga juhust mööda ei lasknud ja otsustasime ühiselt selle ajalooliselt esindusliku spordialaga tutvuda. Saime jalutada mööda areenile mineva härja liikumisteed pidi, vaadata pikadooride treeningut, , olla toreadoori turvaalas ja kujutleda pealtvaatajana kogu sündmust vaimusilmas. Seejärel juba pikk muuseumieksponaatidega tutvumine, võimalus lugeda ajaloo ja kuulsamate matadooride kohta jpm. Kõigega ei jõudnudki korralikult tutvuda, sest infot oli väga palju. Arusaadav ju.

Linnas jalutades sattusime korduvalt erinevatele kaljuplatvormidele, kus nii ette kui alla avanesid vimsad vaated. Hingetuks võttis ka Buenta Nuevo sild, mis uut ja vana linnaosa üle kaljulõhe ühendas. Vanalinnas kondasime mööda kitsaid tänavaid, uues linnaosas tegime peatuse restoranis söömiseks. Omapärane ja äramärkimist vääris see koht sellepärast, et restorani väliala asus üle tiheda tänava ja te võite vaid ette kujutada meie lõputut huumorit tervist kahjustavate tööde kohta ( antud restorani kelnerid ilmselt on ära teeninud kohe mitu tassi piima ja psühholoogi külastuse veel lisaks)

Vaikselt hakkas meie reisi lõpp lähenema.

Oli jäänud veel paar viimast päeva, kuid ega needki rahus ja vaikuses ei möödunud.

Sest...

Hispaanlased streikisid 29. septembril! See, et tolle päeva toiduvarude täiendamine käsikaudu pimedas poes toimus ja streikijate massi ennetades tormates kõrvalpoode ründasime, oli vaid üks osa sellest seiklusest. Palju rohkem muret tekitas asjaolu, et ka lennuliiklus oli häiritud ja oli täiesti teadmata, kas järgmise päeva õhtul meie lennuk ikka sõidab Stanstedi tagasi. Kuigi, ega me väga kurvad poleks ju olnud:) Enivei, õhtuks oli selge, et streik lubatult ainult 24 tundi kestab ja järgmiseks päevaks on kõik jälle korras.

Laupäevane päev oli turupäev:) Almunecaris viimaseid kingitusi ja head-paremat kokku ostes möödus suurem osa päevas, seejärel pakkimise juba asju ja valmistasime õhtusööki, et siis uduses õhtus villast lahkuda. Loodus mängis tol hetkel tõesti vingerpussi ja ei lasknud armsaks saanud vaadetega Vahemerele ja villale kuidagi hüvasti jätta. Ehk tähendab see seda, et peab veelkord tagasi minema. Kes teab...

Lennujaamas lahendasime poolttraditsiooniliselt ära pudeli kohalikku kraami - cherryt - ja asusimegi pikale tagasisõidule kõigepealt Stanstedi ja sealt edasi Tallinnasse. Vahepeatuses pidime muidugi veetma arutu arv tunde piineldes, mida õnneks aitasid leevendada keset ööd Plissetskajaks kehastunud kaaslased, rumm, kaardid ja pikk uni.

Ja pärast pikalt edasilükatud lendu maandusime viimaks jälle Eestimaa pinnal. Ei saa mainimata jätta, et ka Tallinnas jätkusid meie reisiseltskonna ootamatused - olgu siinkohal tervitatud taksojuht, kes peale Ado keeldus rohkem inimesi autosse laskmast ja Reeno "kollase tibu" purunenud rehv.

Lõpetuseks kohtusime veel samal õhtul Kamikazes koos heeringa ja kartuli ning Mulhaceni-stiilis lihamägedega. Oli tõeliselt tore bande ja nendega läheks luurele küll!

Hispaania 17.09. - 2.10.2010 (Osa 3)

(järg)

***

Tõusime üles vara-vara, uniste ja vähejutukatena ronisime bussi ning valmistusime pikemaks sõiduks - meie järgmiseks sihtkohaks oli Gibraltar.

Gibraltar on kuus ja pool ruutkilomeetrit Inglismaad Vahemere ääres, olles Briti territoorium juba 1704. aastast. Samas on sajandeid kestnud tüli Hispaania ja Suurbritannia vahel. Hispaania nõuab tagasi strateegiliselt tähtsat territooriumi, mis ametlikult 1713. aastal Suurbritanniale loovutati. Vastavalt Utrechti rahulepingule on Hispaanial õigus taastada oma võim Gibraltaril esimeses järjekorras. Elanikud pole aga sugugi vaimustuses mõttest saada Hispaania kodanikuks. 1968. aastal toimus suur rahvahääletus. Ja kõigist elanikest oli ainult 44 inimest Hispaania poolt. Viha pärast sulgesid siis hispaanlased piiri – 16 aastaks.

Vahemeri algab või lõpeb - oleneb, kuidas võtta - Gibraltari väinaga. Kreeklaste jaoks asusid siin Heraklese sambad Calpe ja Abila. Esimene neist kujutab endast Gibraltari kaljut, teine kohe teisel pool väina Marokos asuvat Jebel Musa mäge.

Hispaania poolel oma Estrellat parkides sattusime esimest korda situatsiooni, kus üks kohalik tüüp tuli meile "katust pakkuma". Nimelt nõustus ta sümboolse raha eest meie bussi valvama. Lihtsalt seisis seal ja ootas. Sellele tüübile valvamise eest maksta nagu ei tahtnud, aga niisama kuradile ka ei julgenud saata, mine tea, palju tal neid kaakidest sõpru seal ringi luusis. Selle asemel kolisime oma transpordivahendiga hoopis valvega parklasse.

Igatahes, piiri ületasime jalgsi ja kiirelt. Oli hiline hommik ja paljud kiirustasid tööle (mõlemas suunas). Peale piiritsooni olime jõudnud Winston Churchilli Avenüüle. Tähelepanuväärne on see muidugi selle poolest, et risti üle avenüü oli lennujaama maandumisrada. Jep. Ruumi tuleb ju kokku hoida ja kuhu sa selle lennujaama seal kleenukesel maakitsusel ikka paigutad? Igatahes kohalikud ei teinud asjast numbrit ja olid olukorra äärmiselt lihtsalt lahendanud - tõkkepuu ja fooriga oli reguleeritud nii autode, lennukite kui inimeste liiklus. Mida muud seal saakski teisiti teha :)

Edasi liikusime juba 426 meetri kõrguse Kalju poole, sest, olgem ausad, ka meie tahtsime neid kuulsaid makaake näha. Ahve imetlema sõita on omapäi kohale tulnud turistil kõige kasulikum just rippraudteega. Ainult ennast pügada lasta ei tohi. Nimelt müüakse kolme sorti pileteid: odavaim ehk edasi-tagasi, poolteist korda kallim sisaldab ka ahvikoloonia vaatlemist ja kõige kallim kõigele lisaks ka vanade kindluste imetlemist. Tegelikult piisab ka kõige odavamast, kui oled kõige vaatamiseks nõus pisut vaeva nägema.

Taheti meilegi gondli-kassa juures külma teha ja putkas oleva tädiga vaidlemine võttis korralikult pead vangutama, rääkimata hetkedega pikenevast järjekorrast. Lõpuks, olles kõige odavamad piletid viimaks kätte kaubelnud, saime gondliga üles sõita. Üleval ootas meid tõsine tuul ja madalad pilved, turiste tulid tervitama ka panoraamkohviku ümber elutsevad makaagid. Tuli endale pidevalt meelde tuletada, et kõik sädelevad ja helkivad asjad tuleb kotti jätta, sest teadupoolest on makaagid üsna uudishimulikud ja võõraid asju tihti omastavad tegelased.

Ahvid on Gibraltari uhkus ja au. Nende arv on alati täpselt teada, igaühele antakse nimi ja on palgatud terve rida talitajaid ja loomaarste, kes nende eest hoolt kannavad. Vanimad loomad on saanud kohviku seinal endanimelise teadetetahvli, kust siis võib lugeda tema soo, vanuse, laste, hierarhia ja muu põneva kohta. Näiteks Matilda nimelise makaagi saime teada, et tollel proual on tõsiseid probleeme kehakaaluga :) Njah.

Muide, legendi järgi kuulub Gibraltar Briti rahvasteühendusse seni, kuni Gibraltari kaljul elavad makaagid. Nende kommuun oli üksvahe suisa väljasuremise äärel, kuid Briti ülemvõim õnnestus säilitada Maroko pärdikute vennaliku abiga :)

Ja veel, Kalju on alt tegelikult läbi uuristatud - linlastele on seal kontserdisaal, kuid lisaks ka kõikvõimalikke varjendeid ja sõjaväeladusid, mille ulatusest isegi kohalikul rahval täit ülevaadet ei ole.

Enivei, olles ülemistel vaateplatvormidel juba piisavalt uudistanud ja udusse mattunud Aafrikast pilte klõpsinud, liikusime edasi Upper Rock Nature Reserve alale omal käel ringi kondama. Jalakäijate teed olid seal suhteliselt järsud ja plätudega oli tülikas ringi paterdada. Keegi polnud ju mõelnud, et oma esimese mini-mägimatka ette võtame - neiud kõik puha seelikutes jne :) Jalutades ja loodust imetledes sattusime viimaks päris alla välja, sest poole maa pealt uuesti üles minna ja gondliga alla sõita ei tahtnud enam keegi. Mäest sai linn, edasi tuli juba piiripunkt ning juba me istusimegi uuesti Estrellas, et sõita mööda rannikut loodesse sadamalinna Cadiz.

(järgneb)

Hispaania 17.09. - 2.10.2010 (Osa 2)

(järg)

***

Üleüldse üritasime selle kahe nädala jooksul võimalikult palju ise süüa valmistada. Esiteks oli meil ju nii hästi varustatud köök ja pealegi oli suuremates kogustes toidukaupade ostmine tunduvalt odavam. Nagu ikka.

Kuna meie põhiline toiduvalik oli pärit saksameelsest poest, siis hommikusöögi hulka kuulusid jogurt ja müsli ja puuviljad, lisaks muidugi röstsaiad singi, salaami ja juustuga. Kahel korral oli hommikuks ka puder moosiga. Eluaegse trauma olen saanud vist oma esimesest Itaalia-reisist, kus hommikuks oli keemiakeeks ja kange kohv koos sajandeid säiliva latte-piimaga. Õnneks Hispaanias oli olukord pisut parem :)

Kui päev möödus villas, siis lõunad olid tavaliselt kergemad - kas otsis igaüks endale ise midagi puuviljavaagnalt, tehti ühiselt paar sooja võileiba või keskenduti tapastele (eelmise õhtusöögi jäägid, snäkid, hallitusvorst Fuetec, -juust, lihtsalt juust, oliivid, sardiinid jne).

Õhtusöögid valmisid kõik ühise koostööna ja olid alati väga rikkalikud. Mõne õhtuga olid välja kujunenud kindlad töölõigud. Erinevalt Itaaliast oli Hispaania Andaluusia piirkonnas täiesti tavaliseks toidulisandiks kartul ja juurviljad. Pasta ei olnud üldse nii in, kui esialgu kartsime. See ei takistanud meil muidugi esimesel õhtul teha pasta polgneset :) Järgnevatel õhtutel - tuhlimoos kalaga, mitmel korral ahjukartulid erinevate kastete ja lisanditega, paella juurviljadega, paella mereandidega, spagetid sinihallitusjuustu-kanaga jne. Ja viimasel õhtul tortilla de patatas. Suppideni ei jõudnudki. Kookideni aga küll - Kerstilt küpsetatud toorjuustukook ja mõned päevad hiljem kohalikust retseptiraamatust tehtud šokolaadikook (ehk kunagi näeb retsepti ka Toiduklubi blogis), Krisilt maitsev õunastruudel ja Kadrilt ja Mihklilt mõne minuti (kui palju täpselt, hetkel ei meenu) šokolaadikook. Magustoitude nimekirja kuulus paaril korral ka jäätisekokteil. Nii mõnelgi õhtul oli nuumlooma tunne (heas mõttes).

Ja kõige lõppu käisid jälle tapased :)

Reeno hoolitses igal õhtul erineva lauakaunistuse eest. Viimaste õhtute tippnäiteks olid volditud luiged ja Hisbiskuse õis vaasis, mis tol õhtul serveeritud punase veiniga imekenasti sobis.

Villas veedetud päevade ja enamike õhtute jooksul tegelesime mitmete ajaviitemängudega - selleks olid nii laua- kui kaardimängud, erinevad seltskonnamängud, millest nii mõnigi uuendus-täienduskuuri läbis ja kõiksugu muud mõttemängud. Scrabble, mis vastupidiselt Baila mõjudele mängides alati kainenemist põhjustas, Hiina turakas, Psühholoog (Ado oli), Kes ma olen? (mõned unustamatud näited - Jeesus, Quasimodo, Pele, Jonny Cash, Jõuluvana, Anna Karenina, Farmi-Gabriel, Vanapagan jne) ja Maffia, mida võis ühe õhtu jooksul mängida umbes miljon korda. Seda mängu jäävad Hispaania reisist meenutama Reeno kaval mafiooso-muie, Ado surnud kassid, Mihkli kaheksa arstipõlvkonda ja palju muud.

Ja absoluutselt ei tohi ära unustada ka basseinis veedetud tunde.

Kui neiud enamik ajast seal ennast korra jahutamas käisid ja edasi päevitasid, siis noormehed vastupidi alustasid uimede ja kalasabade kasvatamist. Polnud mingi probleem erinevaid sendikorjamis- ja palli-rõnga võistlusi tunde ja tunde harrastada. Kersti igatahes võib avada meestehoiu, kus kindlasti peab olema bassein, paar ujumisrõngasst, pall ja täringud ning nendega siis paar võistlust välja mõelda. Tegevust jagub tundideks, nagu nägime ka reisil :)

***

Meenutuseks siis, et olime terve pühapäeva ringi kõmpinud ja turiste mänginud. Esmaspäevane päev möödus vastupidiselt eelmisele päevale hommikul osteldes ja seejärel juba villas ja basseini ääres puhates. Ühesõnaga - vabakava.

Ka teisipäeva hommikul lubati kaua magada. Pärast hilist hommikusööki pakkisime end seljakottidesse ja läksime jalgsi mäest alla linna. Randa. Kannatlik päevitamine ei sobinud aga seltskonnast igaühele ja seetõttu hakkasid kannatamatud juba üsna pea nihelema. Taas tuli appi Kersti, kes endale ujumisprillid ostis ja loomulikult ei saanud ükski noormees temast halvem olla:) Juba õige pea saabusid nad kõik poeretkelt ja tuukerdasid siis tükk aega madalas vees kalu taga ajades.

Mere ja rannaga oli La Herraduras selline lugu, et esiteks oli tegemist kiviranna mitte liivarannaga. See muidugi võttis kõvasti hoogu maha mõtetel, et iga päev rannas käima hakkame. Basseini ääres oli tunduvalt mugavam. Ja teiseks läks seal lausa eluohtlikult ruttu sügavaks. Võrreldes Pärnu rannaga, kus võid enam-vähem kilomeetri merre jalutada ja siis ikka ainult nabani vees olla, oli seal vaja ainult kaks pikemat sammu astuda - ühega jõudsid rinnuni vette ja teisega oli vesi juba üle pea. Tõsiselt, ma ei tee nalja. Seetõttu tuli olla väga ettevaatlik ja tähelepanelik, kui keegi meist ujuma läks. Õnneks nii tõsist lainetust me ei näinudki, et kellegi elu pärast hirmu oleks pidanud tundma.

Igatahes rannapäev oli küll mõnus ja mereõhk kosutav, aga pealelõunat hakkas kõht ikka pilli lööma. Ei jäänudki üle muud, kui oma elu jälle seljakotti pakkida ja asuda toidukoha otsingutele. Viimaks, olles ebanormaalsete turistidena tükk aega lõõskava päikse käes ringi jalutanud, astusime sisse ühte kohalikku baari, mis viimaks meile kõigile toiduvaliku ja hindade poolest sobis. Lõuna maitses pärast väsitavat laisklemist rannas väga värskendavalt. Kuna kohe oli algamas siesta, meie aga tahtsime minna poodidesse, siis tegime aega parajaks rannakohvikus kohvitades ja lobisedes. Viimaks, poed olid jälle avatud. Täiendasime oma veini- ja toiduvarusid, haarasime pihku kiirelt käsitletavad pakiveinid ja asusime mäkketõusule villa poole. Mängisime tee ääres korilasi ja käsime puu juurest puu juurde - võtsime kaasa avokaadosid, chirimoiasid ja mandleid.

Korilasi saime muide mängida ka villa enda aias - rummikokteili tarvis sidrunit võis korjata otse puu otsast, nagu ka greipe ja apelsine. C- ja D-vitamiini normid täitsime igatahes kiirelt ja pikaks ajaks.

***

(järgneb)