...ja kui te nüüd hästi vaatate, siis selle paberikuhila sees istub üks inimene. Juhuslikult mina.
Unine, hajameelne ja õnnetu. Ja totaalselt töösse uppunud...
Asjad, mis viimasel ajal kuidagi ei taha likvideeruda.
Pole mitu päeva suutnud hiilata ei aktiivsuse, lugemuse, positiivsuse ega produktiivsusega. Tõsi, ilm ei aita ikka ka sugugi kaasa päikselise naeratuse tekkeks.
Õnnetuolemise koha pealt tean öelda vaid üht - omad vitsad peksavad. Olen targem taaskord. Pühapäevane äike läks iseenesest üle. Aga järgmisel korral?
Unega on jälle sellised lood, et tõenäoliselt peaksin rahulikult talveunne jääma. Pole mõtet end igal hommikul piinata ja väevõimuga voodist välja kukutada.
Tahaks magada. Kaua ja põhjalikult.
Ja see hajameelsus. Nagu vanaks hakkaks jääma või nii:)
(Mis ma nüüd tahtsin kirjutadagi...)
Ah jaa, kuna töölauale on kukkunud sama palju pabereid kui sügisel kaselehti puu alla, siis targem oleks kaduda.
Sukeldun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar