Nagu magustoit.
Peale lõunasööki uuesti kontorisse jõudes on mõnus pausi pikenduseks üks tassike ära luristada ja rahulolevalt akna taga olevaid härmas puid imetleda.
Ja see on ka vist ainuke hetk päevas, mil mind ei tüüdata ja ei oodata imetabaseid oskusi kõigega enneaegselt valmis saada...
Sest kui pr Boss üks hetk kontorisse jõuab, eeldab ta enda arvates õigustatult, et kõik tööülesanded, mis ta eelmise õhtu jooksul suutis välja mõelda ja mida ta mulle kõigest hoolimata ikka kirja ei märganud panna, on juba ammu valmis.
Ja te ei tahaks olla siin, kui ta siis kõrgenenud detsibellide ja helistike saatel uksest sisse tormab ning aru pärima hakkab. Ning järgmisel hetkel avastan ma end juba kõiki neid eelmisel õhtul genereeritud ülesandeid täitmas. Korraga.
Aga jah, kohvipaus on küll hea:)
2 kommentaari:
Ja mul on endiselt selline mõnus soe tunne sees peale sinu helistamist. Armas, kui on selliseid inimesi, kes lihtsalt sellepärast helistavad, et uurida, kuidas ma elan :) Eriti veel, kui tegemist on nii palju ja stress on laeni.. paremat hetke ei olekski oodanud ja see oli see, mida ma just hetkel vajasin. Aitäh sulle selle eest veelkord, Mirjam :) Kalli-kalli-kalli ja vastupidamist sulle töö juurde. Sul läheb seda seal vist vaja :P
Kallid sullegi, pea sa samuti vastu seal:) Eks kuuleb-räägib jälle!
Postita kommentaar