Beethoveni pikk paus

Naljakas, kuidas vahel elu ise märku annab, kuhu suunas parasjagu liikuda. Kui ma ei istuks kodu vaikuses ja omi mõtteid mõlgutades ei nokitseks aegajalt käsitöö kallal, siis ma ilmselt ei kuuleks-näekski neid vihjeid.
Tänaval või ostukeskuses, autos või bussis meeled ikka püüavad kinni midagi, mida vaadata-kuulata-jälgida ja nii juhtubki tihti, et kaotame iseennast kogu selle melu sisse ära. Iseenda mõtteid aga kuuleb üksnes iseendaga kahekesi olles.

Vanasti ma kartsin vaikust. Alati pidi taustaks mängima teler või raadio või ümisesin ise mõnd kummitama jäänud lugu, nüüd aga... Rahu ja vaikus.

Loomulikult pole ma  mingi erak, kes jonnakalt kõigist eemale tahab hoida ja lausüksinduses omaette mediteerib, ei. Mulle meeldib endiselt väga valjusti muusikat kuulata ja kaasa tantsida, meeldib laulda ja raadiot kuulata, ma vaatan endiselt telekat (kuigi, olgem ausad, enam pole oluline kvantiteet, vaid kvaliteet) ja käin kinos, pidudel, sünnipäevadel, kontsertidel jne

Aga ma olen ajapikku õppinud ennast kõige selle sisse mitte ära kaotama.
Olen viimaks õppinud väärtustama iseendaga olemise aega.
Ja ehk ka iseendaks olemise aega.

On seda tänapäeval ju nii harva võimalik nautida...

(Jõulu)rahu teilegi südamesse...