Lugesin oma vanu postitusi ja tundsin järsku, et kuidagi eriti sügavamõtteliseks on ära läinud. Ja viimasel ajal valitseb eetris suisa vaikus. Kogu see muretus ja kirjutamise rõõm on taandunud mingiks tobedaks vanainimese heietamiseks ning pobinaks. Pähh.
Ma olen kohe-kohe 30, elurõõmus, terve ja täie mõistuse juures naisterahvas, kes viimasel ajal on tõsimeeli jäänud uskuma, et selles vanuses peab olema tõsine ja tegelema raskekujulise elamisega. Jaa, ma tean, mul on mees ja laps ja tolmurullid, aga see ei tähenda ju ometi, et kui õppimise periood möödas, töö leitud ja pere loodud, siis peab surma ootama hakkama. Ma käin endiselt tantsimas, teen hullustükke, reisin, laulan duši all kõvasti ja valesti, räägin tobedusi, otsustan asju emotsiooni ajel ja vaatan maailma peale lahke pilguga, sest mida mul olekski talle ette heita või millest puudust tunda - mul olen mina ise, mul on minu pere ja minu kallid sõbrad.
Viimasel ajal on mul veider tunne, nagu oleksin mingi kurja nõiduse küüsist pääsenud - mõtted on kergemad ja selgemad ning energiat üleüldse rohkem, võtan asju palju muretumalt ja vähem personaalselt. See viimane on kusjuures kõige olulisem mu meelest, kogu maailm ei olegi isiklikult minu vastu pööratud, ta lihtsalt on omaette - minu ümber ja sees, aga mitte minu vastu.
Kui ma eelmisel nädalal M. kohvil käisin, siis jäi mulle terveks nädalaks kõrvu helisema see vestluse osa, kuidas ja miks ma sellise elu olen valinud. Ja veel sellises eas (!) :) Kui ma kunagi leian sellele mingi adekvaatsemat sorti vastuse, siis ma kindlasti kirjutan sellest romaani või vähemalt filmi käsikirja, tõde on aga see, et hetkel pole mul õrna aimugi, miks ma tol hetkel pöördusin iseenda sisse ja vanadele harjumustele vastupidiselt hoopis enda südamest proovisin lahendusi ning vastuseid leida. Ja otsin jätkuvalt edasi. Kes teab, kunagi ehk veab ;)
Igatahes on minu peamiseks olemise seisundiks viimasel ajal on rahulik teadlikkus - kõik on kõigest hoolimata hästi, minu maailm hoiab ja kaitseb mind. Mul on hea :)
(Pagan, ikka läks vanainimese heietuseks ära...)
Ok, nüüd püsti ja õue seda suurepäraselt tuulist, vihmast ja imeliselt kõledat ilma nautima!
Ja palju õnne U-le sinna kaugele Ameerikamaale.
Sädelevat kolmapäeva!
Ma olen kohe-kohe 30, elurõõmus, terve ja täie mõistuse juures naisterahvas, kes viimasel ajal on tõsimeeli jäänud uskuma, et selles vanuses peab olema tõsine ja tegelema raskekujulise elamisega. Jaa, ma tean, mul on mees ja laps ja tolmurullid, aga see ei tähenda ju ometi, et kui õppimise periood möödas, töö leitud ja pere loodud, siis peab surma ootama hakkama. Ma käin endiselt tantsimas, teen hullustükke, reisin, laulan duši all kõvasti ja valesti, räägin tobedusi, otsustan asju emotsiooni ajel ja vaatan maailma peale lahke pilguga, sest mida mul olekski talle ette heita või millest puudust tunda - mul olen mina ise, mul on minu pere ja minu kallid sõbrad.
Viimasel ajal on mul veider tunne, nagu oleksin mingi kurja nõiduse küüsist pääsenud - mõtted on kergemad ja selgemad ning energiat üleüldse rohkem, võtan asju palju muretumalt ja vähem personaalselt. See viimane on kusjuures kõige olulisem mu meelest, kogu maailm ei olegi isiklikult minu vastu pööratud, ta lihtsalt on omaette - minu ümber ja sees, aga mitte minu vastu.
Kui ma eelmisel nädalal M. kohvil käisin, siis jäi mulle terveks nädalaks kõrvu helisema see vestluse osa, kuidas ja miks ma sellise elu olen valinud. Ja veel sellises eas (!) :) Kui ma kunagi leian sellele mingi adekvaatsemat sorti vastuse, siis ma kindlasti kirjutan sellest romaani või vähemalt filmi käsikirja, tõde on aga see, et hetkel pole mul õrna aimugi, miks ma tol hetkel pöördusin iseenda sisse ja vanadele harjumustele vastupidiselt hoopis enda südamest proovisin lahendusi ning vastuseid leida. Ja otsin jätkuvalt edasi. Kes teab, kunagi ehk veab ;)
Igatahes on minu peamiseks olemise seisundiks viimasel ajal on rahulik teadlikkus - kõik on kõigest hoolimata hästi, minu maailm hoiab ja kaitseb mind. Mul on hea :)
(Pagan, ikka läks vanainimese heietuseks ära...)
Ok, nüüd püsti ja õue seda suurepäraselt tuulist, vihmast ja imeliselt kõledat ilma nautima!
Ja palju õnne U-le sinna kaugele Ameerikamaale.
Sädelevat kolmapäeva!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar