Oli öö.
Vastasmajade akendes kustusid ükshaaval tuled ja lõpuks jäi järgi vaid mõni öökull, kes telekavaatamist lõpetada ei suutnud. Mina istusin pimedas toas aknalaual ja vaatasin, kuidas lumi sajab. Kuidas lumehelbed vaikselt ja salamahti langevad ning kõikvõimalikes suundades hõljuvad. Ma vaatasin, kuidas majade vahel tuuleiil kasvas ja jõudu kogus ning tänavalgustuse valgusvihus tantsivad lumehelbed endaga kõik kaasa haaras, omatahtsi laiali pillutas, keerutas ja valsipoognaid tegi.
Öö oli vaikne ja salapärane.
Kuud ei olnud näha, kuid ma teadsin, ja tundsin, kuidas ta pilvede taga taevalaotuses kõrgub ja suursuguse täisringina helendab. Ma tundsin, kuidas tema energia minu südamesse paistis ja olemise kergeks tegi.
Und ei olnud.
Istusin mõõtmata hulga aega aknalaual ja lihtsalt nautisin seda imelist vaikust. Ükski auto ega buss ei kihutanud mööda, ükski lennuk ei müristanud üle pea ja ükski tüütu mõte ei tormanud peas ringi. Milline kummastav vaikus! Sisemonoloog oli vaikinud ja jälgis samuti akna taga realiseeruvat ilu.
Mõistus puhkas ja süda rõõmustas...
Oli aasta esimene täiskuu öö.
/M.S./
Öö oli vaikne ja salapärane.
Kuud ei olnud näha, kuid ma teadsin, ja tundsin, kuidas ta pilvede taga taevalaotuses kõrgub ja suursuguse täisringina helendab. Ma tundsin, kuidas tema energia minu südamesse paistis ja olemise kergeks tegi.
Und ei olnud.
Istusin mõõtmata hulga aega aknalaual ja lihtsalt nautisin seda imelist vaikust. Ükski auto ega buss ei kihutanud mööda, ükski lennuk ei müristanud üle pea ja ükski tüütu mõte ei tormanud peas ringi. Milline kummastav vaikus! Sisemonoloog oli vaikinud ja jälgis samuti akna taga realiseeruvat ilu.
Mõistus puhkas ja süda rõõmustas...
Oli aasta esimene täiskuu öö.
/M.S./
(Pilt: www.favim.com)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar